Manfred F.R.Kets de Vries
Mõned aastad tagasi pöördus minu poole ühe telekommunikatsioonifirma keskastme juht, kes oli äsja tippjuhiks edutatud, olgu ta nimeks Tobin Holmes (kõik nimed, mida siin artiklis kasutatakse, on väljamõeldud). Ta oli igati arukas inimene, kuid ometi oli tal hirm, et ta ei suuda täita kõiki nõudmisi, mida uus amet talle esitab. Tal olid tohutud kõhklused, et ta pole ikka piisavalt hea, ja tal oli jube hirm, et kohe-kohe saavad sellest kõik aru.
Tal oli ka teisi muresid – eraelus oli talle omane küllaltki ennasthävitav käitumine, suhted arvukate naistega ja joomatuurid. Tööl oli tal üha raskem keskenduda ja otsuseid langetada. Kogu see hirm ja stress viis selleni, et Holmes lahkus töölt ja võttis vastu väiksema vastutusega ameti ühes suuremas ettevõttes. Ta oli tegelikult vägagi andekas inimene, nii et ei läinudki kaua aega, kui talle pakuti firma ühe tähtsa allasutuse juhi kohta. Aga uues ametis hakkasid Holmesi jälle needsamad kahtlused vaevama. Ja suutmata elada ses pidevas hirmus, et tema ebapädevus paljastatakse, liikus ta taas kord edasi järgmisse firmasse. Seal aga tegi juhtkond vaatamata mehe tulemuslikule tööle tema senise ametikäigu alusel järelduse, et tal pole ilmselt ikkagi neid vajalikke omadusi, mis võiksid teda ametiredelil ülespoole viia.
Holmes lõi justkui iseenesele takistused, sest sügavas sisemuses kartis ta, et ta tegeleb pettusega ja et lõpuks keegi avastab selle. Paljudel elualadel – ja ärimaailm ei ole siin erandiks – jõuavad kõrgetele kohtadele sageli inimesed, kes ise arvavad, et nad lihtsalt petturid. Väljastpoolt vaadates tundub, et need inimesed on lausa täiuslikud, sageli on nad vägagi edukad liidrid. Psühholoogid nimetavad seda neurootilise pettuse sündroomiks.
Teatud määral oleme me kõik petised. Me mängime oma elulaval erinevaid rolle, meie avalik mina erineb sageli tegelikust minast, mida me näitame vaid kõige lähedasematele inimestele. Välise mulje jätmine on inimloomusele vägagi omane, mõnes mõttes on põhjuseks ka kaasaegne ühiskond, mis avaldab tohutut survet oma tõelist olemust alla suruda.
Aga nn neurootilise pettus sündroomiga inimesed tunnevad ennast võrreldes teiste inimestega suuremate petistena. Kuna nad näevad ennast šarlatanidena, siis pole edu nendele tähtis – pigem on see neile koormaks. Südames usuvad nad, et teised on palju targemad ja võimekamad kui nemad, nii et mistahes kiitus ei oma tema jaoks mingit tähendust. Nad arvavad iga oma saavutuse kohta umbes nii: “Mul lihtsalt seekord vedas, ma suutsin kõik ära lollitada, aga ma ei tea, kas mul edaspidi ka veab?“
Ärimaailmas on vägagi palju selliseid inimesi nagu Tobin Holmes. Olen nii juhtimisprofessori, konsultandi, juhtimistreeneri kui psühhoanalüütikuna uurinud oma karjääri jooksul neurootilise pettuse teemat koos erinevate tippjuhtidega. Elu on näidanud, et neurootilise pettuse sündroom vohab kõikjal tänapäeva organisatsioonides. Järgnevalt kirjeldangi neurootilist pettust kui nähtust ja näitan, kuidas kõrgetele ametikohtadele jõudnud perfektsionistid võivad ise oma karjääri ära rikkuda. Samuti arutlen siin selle üle, kuidas niisugune juhi düsfunktsionaalne käitumine mõjutab tervet ettevõtet ja selle tulemuslikkust.
Kes tunnevad ennast petisena?
Termini pettuse sündroom võtsid 1987. aastal kasutusele Georgia Ülikooli psühholoogiaprofessor Pauline Clance ja psühholoog Suzanne Imes oma uurimuses, mis käsitles edukaid, palju saavutanud naisi. Uurijad avastasid, et nii mitmedki naiskliendid ei suutnud oma saavutusi omaks võtta. Vaatamata järjekindlatele objektiivsetele andmetele, mis tõestasid vastupidist, kirjutasid nad ometi oma edukuse kas õnneliku juhuse, vedamise, kontaktide, õige ajastuse või visaduse või sarmikuse arvele. Lisaks mainisid nad, et oskavad ennast lihtsalt välja näidata võimekatemana, kui nad tegelikult on. (Vt „Naised ja pettuse fenomen“ lk 52).
Kuigi uuringute tulemused ei ole alati päris ühesed, ilmneb siiski, et neurootilise pettuse sündroom ei ole omane ainult naistele. See esineb ka meestel, kuigi tõesti huvitav on see, et tõelised petised (tahtlik pettus) on rohkem levinud meeste kui naiste hulgas ( vt „Tõelised petised“ lk 51) Lisaks sellele sõltub neurootilise pettuse esinemine ka elukutsest. Näiteks on see väga sagedane akadeemilises maailmas ja meditsiinis, aladel, kus intelligentsus on edu mõttes esmatähtis.
Ka teatud perekonnastruktuur võib seda soodustada. Tundub, et teatud düsfunktsionaalsed perekonnad – eriti need, kus vanemad on ainult saavutustele orienteeritud ja kus jääb puudu inimlikust soojusest – toodavad lapsi, kellel on kalduvus neurootilise pettuse sündroomiks. Sellises keskkonnas kasvanud inimesed usuvad, et vanemad märkavad neid ainult siis, kui nad on midagi erakordset saavutavad.
Neurootilise pettuse sündroomi võib kujundada ka laste sünnijärjekord peres. Sellised tunded on kõige levinumad esmasündinud laste hulgas, peegeldades noorte vanemate närvilist kogenematust ja nende suuremaid ootusi esiklapse suhtes. Näiteks oodatakse vanematelt lastelt abi nooremate õdede või vendade eest hoolitsemisel ja neid seatakse sageli noorematele eeskujuks.
Kuidas hirm tõelisuseks muutub
Kuidas see neurootilise pettuse sündroom kontrolli alt välja libiseb? Oma tõuke sellele annab sageli perfektsionism. Oma leebes vormis annab perfektsionism teatud vajalikku energiat, mis viib suuremate saavutusteni. Nn healoomulised perfektsionistid, kes ei muretse nii väga oma puuduste pärast, naudivad oma saavutusi ja läbikukkumised neid ei hirmuta. Neurootilised petised on aga n-ö absoluutsed perfektsionistid, kes püstitavad väga kõrgeid, ebareaalseid eesmärke ja kui nad neid ei saavuta, siis kogevad oma kaotust vägagi valusalt. Ja nii muudabki perfektsionism neurootilised petised töönarkomaanideks. Kartes oma „pettuse“ paljastamist, koormavad nad ennast liigse tööga, mis kompenseerib enesekindluse puudumise.
Mulle meenub üks koomiks, kus on kujutatud firmajuht, kes ulatab alluvale ühe pabereid pungil kausta. Ta ütleb: „Sellega ei ole kiiret, võta asja rahulikult. Terve nädalavahetus on ees.“ Aga neurootilised petised võtavad just sageli seda vastupidi. Nad ei mõista, et äkki nad on hoopis nii enda kui teiste vastu liiga karmid. Ekspluateerides ennast sellisel jõhkral moel, riskivad nad kiire ja enneaegse läbipõlemisega.
See surnud ring algab siis, kui neurootiline petis seab endale kättesaamatud eesmärgid ja algabki lõputu enesepiinamine. See omakorda tekitab tunde, et tuleb ennast üha rohkem ja rohkem tagant sundida, see tekitab aga veelgi tugevamaid petise-tundeid ja paneb seadma järjekordseid kättesaamatuid eesmärke, mille tulemuseks on üha süvenev töönarkomaanlus ja veelgi tugevamal kujul petise-sündroom.
Ahvatlus – läbikukkumine
Kuna neurootilise petise tunded on saavutuste suhtes suhteliselt vastakad, siis tunduvad nad alguses vägagi tagasihoidlikena. Enesehalvustamine on iseenesest üsnagi vastuvõetav iseloomujoon ja karjäärijuhtimise seisukohalt vaadatuna võib see näida kaitsestrateegiana. Kui sa kujutad oma saavutusi vähem tähtsatena, kui nad tegelikult on, siis väheneb ka teiste inimeste kadedus ja tähelepanu liigub edult kõrvale, seega vähenevad ka teiste ootused – see on kasulik manööver võimalike läbikukkumiste puhuks tulevikus.
Aga neurootilise petise tagasihoidlikkust põhjustab hoopis teine kaitsev impulss: vajadus taganemisstrateegia järele. Läbikukkumine on (vähemalt alateadvuse tasandil) nende jaoks tegelikult ihaldatud väljapääs. Võtame näiteks ajakirjaniku, kes saab juba noores eas Pulitzeri auhinna. Selline kingitus võib aga mürgitada inimese tuleviku. Kui juba praegu nii hästi läheb, mis siis edasi saab? Tegelikult, nii irooniline kui see ka ei tundu, on edusoovide täitumine neurootiliste petiste jaoks saatuse kõige õelamaks vingerpussiks.
Ekstreemsematel juhtudel põhjustavad neurootilised petised ise oma läbikukkumise, mida nad samas nii väga kardavad. Sellisel ennasthävitaval käitumisel on mitmeid erinevaid vorme, sealhulgas ülesannete lükkamine homse peale, pidev rahulolematus kolleegidega ning võimetus ülesandeid delegeerida.
Neurootilised petised on oma eduka karjääri hävitamisel üsna osavad. Ja tundub, justkui nad tahavadki, et nende puudused avastatakse. Võib-olla on see nagu ennetav võimalus oma ärevuse ja muredega hakkama saada.
Mike Larson, üks tippjuhte, kellega ma mõned aastad tagasi töötasin, on just ere näide sellisest soodumusest. Larson oli teinud suurepärast karjääri meditsiinialase teadustöö vallas ja talle pakuti e teadusuuringute direktori kohta ühes ülemaailmses firmas, mis spetsialiseerus käsimüügiravimitele. Uus amet oli väljakutsuv, kuid Larsoni katkematu hirm, et tema puudused paljastatakse, halvas igati tema tegevust. Fakt, et kogu tema tegevus on kõikidele nähtav, pani teda üha enam ja enam muretsema. Selline olukord innustas ühelt poolt küll rohkem saavutama, kuid Larsoni oskamatus ülesandeid delegeerida ja kalduvus kõike oma kontrolli all hoida, võimendas veelgi tema enese arvamust sellest, kui ebatäiuslik ta on.
Larson taipas, et ta kaevab ise endale auku, kuid samas oli tal ka raske abi küsida. Ta arvas, et siis saavadki tema kolleegid kinnitust sellele, mida nad tema arvates kogu aeg kahtlustasid – et ta on petis ja teeskleja. Ta tõmbus endasse ja kahtles kõikides oma otsustes. Kohutav hirm vigu teha pärssis omakorda soovi eksperimenteerida, areneda ja õppida.
Larson elas vales arusaamas – ta arvas, et on ainuke, kellel on kalduvus läbi kukkuda ja endas kahelda. Nagu teisedki neurootilised petised, pööras ta tähelepanu põhiliselt negatiivsele ja ta ei näinud oma saavutusi. Alles siis, kui Larsonist sai teadusuuringute juht, mõistis ta, kui väga tal on vaja nüüd nõuandjaid, kes olid enne kogu aeg tal käepärast olnud. Need nõuandjad olid aidanud tal nii tööpingetega hakkama saama kui ka säilitada tasakaalu. Kui teda edudati, oli tal aga palju raskem nõu küsida. Abi küsimata ja saamata võttis ta paraku vastu nii mitmedki valed juhtimisotsused, mis omakorda mõjutasid tervet organisatsiooni. Lõpuks palutigi tal direktori ametist tagasi astuda.
Neurootiline organisatsioon
Neurootilised petised võivad kahjustada ka seda organisatsiooni, kus nad tegutsevad. Nende tööeetika võib olla nakkav, aga kuna nad nii väga tahavad midagi ära teha, siis muutuvad nad sageli kannatamatuks ja ei ole kunagi oma kolleegidega rahul. Nad sunnivad oma töötajaid liiga intensiivselt tagant ja tekitavad vangilaagri õhkkonna. See suurendab tööjõu voolavust, ja töölt puudumisi.
Veelgi ohtlikum on neurootilise petise mõju aga otsuste vastuvõtmise seisukohalt. Juhid, kes ennast petisena tunnevad, ei julge oma hinnanguid usaldada. Nende arglik ja ettevaatlik juhtimisstiil võib kergesti levida üle terve ettevõtte ja tuua kaasa kohutavad tagajärjed. Näiteks pärsib neurootilisest petisest peadirektor üsna tõenäoliselt ettevõtte äritegevust.
Neurootilisest petisest peadirektor sõltub sageli konsultatsioonifirmadest, sest kinnitused, mida saadakse „erapooletutelt“ kõrvalistelt isikutelt, kompenseerivad juhi ebakindluse. Tegelikult on ju arukas nõustamine alati omal kohal, kuid neurootilisest petisest juht muutub sageli marionetiks, kellega needsamad nõustajad manipuleerivad. Just selline kogemus on Ralph Gordonil, ühe ülemaailmse projekteerimisfirma juhil. Ühe minu seminari käigus selgitas ta, et projekteerimine polnud tegelikult tema enda valik, teda suunas isa. Gordon allus isa soovidele ja liikuski ärimaailma, kus ta ei tundnud ennast üheski rollis mugavalt. Kui ta ametiredelil tõusis, hakkas ta üha enam konsultante kasutama ja mõned nendest kasutasid tema ebakindlust väga kalli hinna eest ära. Nad mitte ainult ei esitanud Gordoni firmale tohutuid arveid, vaid nende reetlik käitumine suurendas lihtsalt veelgi Gordoni sõltuvustunnet.
Selline käitumine võimendub veelgi, kui neurootiline petis töötab firmas, kus on kombeks ebaõnnestumiste eest karistada. Kui ettevõtte kultuur vigu ei kannata, siis hakkab ka juht rohkem muretsema. Perfektsionisti jaoks on see täiesti halvav ja tema hirm läbikukkumise ees avaldab organisatsioonile üha negatiivsemat mõju.
Olgu siin näiteks Lynn Orwell, kes töötas edukalt konsultandina, kui talle pakuti juhtivat kohta ühes silmapaistvas meediafirmas. Orwell oli väga hea konsultant, aga kahjuks ei saanud temast aga uues firmas sellist juhti, kes oleks edukalt hakkama saanud firma juhtimisega Euroopas. Kuigi Orwell oli silmapaistev uute ideede genereerija, sundis hirm läbikukkumise ees teda juhtima seda hoopis teistmoodi, kui seal harjumuseks oli. Näiteks otsustas ta organisatsioonis, mida seni oli detsentraliseeritult juhitud, oma vastutusalas mitmedki funktsioonid tsentraliseerida. Kuid paljusid inimesi häiris eelkõige asjaolu, et Orwell tahtis ise kõiki otsuseid teha. Tema perfektsionistlik suhtumine ja vajadus näha kohe tulemusi välistas täielikult ülesannete delegeerimise ja see vähendas meeskonna produktiivsust ja loomingulisust. Samas hakkasid Orwelli kaastöötajad muretsema pideva rahulolematuse pärast, mida ta oma kaastöötajate suhtes ilmutas. Kui keegi kommenteeris tema ettepanekuid või otsuseid, siis võttis ta kohe sisse kaitsepositsiooni ja muutus vaenulikuks.
See, et Orvell oli tegelikult neurootiline petis, mõjutas tervet organisatsiooni. Aja möödudes palusid nii mitmedki meeskonnaliikmed ennast mõnda teise osakonda üle viia. Teised aga hakkasid vaikselt mujalt uut tööd otsima. Need, kes jäid, suhtusid Orwelli passiivse agressiivsusega. Nad taipasid, et temaga ei ole mõtet vaielda ja lasidki tal kõik otsused ise teha, kuid samas hakkasid vaikselt neid otsuseid õõnestama. Nii saigi alguse Orwelli juhitud Euroopa divisjoni allakäik. Aasta lõpuks oli divisjoni kasumlikkus niivõrd langenud, et firma otsustas Orwelli vallandada.
Valgus tunneli lõpus
Neurootilise pettuse sündroom ei ole inimloomuse paratamatu omadus ja see on välditav. Sellest aitab täielikult hoiduda näiteks varane ennetamine. Kui lapse kasvatajad teevad enda jaoks selgeks need faktorid, mis selle nähtuseni viivad, ja tegelevad nendega juba varases lapsepõlves, siis ei kerkigi see probleem esile. Vanemate teadlikkus sellest, millised varjukülgi see endas kätkeb, kui lastele liiga kõrgeid nõudmisi esitada, on väga oluline, et edaspidiseid kannatusi ära hoida. Aga lootus on olemas ka nende neurootiliste petiste jaoks, kes on selle diagnoosi saanud hilisemal eluperioodil. Kogemused on näidanud, et psühhoteraapia on vägagi efektiivne selle moondunud enesehinnangu muutmiseks.
Ometi on kõige parem ja sageli ka kõige sobivam viis eneseanalüüs. Lõppude lõpuks oleme me ju ise kõige sobivamad inimesed selleks, et välja uurida, miks need probleemid on tekkinud. Ja kuigi juhtimistreener või psühhoterapeut saavad meid kindlasti sellel eneseavastamise ja muutmise teel aidata, on samavõrra heaks toeks ka usaldusväärsed nõuandjad või sõbrad.
Aga kui inimene ise ei näita üles tahet nende selliste tunnetega tegeleda, siis peab sekkuma tema ülemus. Nii juhtus ka John Stodardiga, kes oli ühe suure telekommunikatsioonifirma peadirektor ja kes tuli minu juurde oma firma juhatuse esimehe soovitusel. Intervjuude ajal ei olnud Stodard päris kindel, missugused märgid tema probleemile üldse osutavad. Täielik tagasiside tema kolleegidelt aga tõi ilmsiks nii mitmedki negatiivsed asjaolud: Stodard tahtis kõike ise otsustada, ta oli perfektsionist ja tal puudus kuulamisoskus. Kui me temaga neid probleeme koos arutasime, hakkas Stodard mõistma, kuivõrd tugevat mõju olid tema vanemate ülinõudlikud ootused talle avaldanud, ja ta hakkas ennast tasapisi muutma. Kõigepealt püüdis ta muuta oma käitumist alluvatega ja sai üllatavalt positiivse vastuvõtu, mis omakorda suurendas tema enesetõhusust. Kui ma teda aasta hiljem kohtasin, nentis Stodard üsnagi uhkelt, et suhtumine töösse on nüüd tema kontoris tunduvalt paranenud ja et tänu sellele on firma tulemuslikkus tõusnud.
Nagu Stodardi ülemus, nii peaksid ka kõik teised head ülemused olema alati tähelepanelikud neurootilise pettuse sümptomite suhtes töötajate seas ja need on: hirm ebaõnnestumiste ees, hirm edu saavutada, perfektsionism, ülesannete edasi lükkamine ja töönarkomaania.
Ülemused peaksid neurootilise pettuse all kannatavatele alluvatele selgeks tegema, et vastutusega kaasneb alati ka kriitika. See tähendab selgitamist – kas siis sõnadega või oma eeskujuga – et avatud, aus ja kriitiline tagasiside on eelkõige võimalus midagi uut õppida, mitte tingimata katastroof. Samuti tuleks sellistele inimestele selgeks teha, et igaüks, kes on vastutaval tööl, tunneb mõnikord, et mõni ülesanne käib tal üle jõu ja ta vajab aega kohanemiseks ja asjaolude tundmaõppimiseks.
Samal ajal aga peavad juhid rõhutama ka positiivsete saavutuste ja pingutuste vahelist seost. See ei tähenda mitte ainult ausalt välja teenitud kiitust, vaid samuti tunnistamist, et eksimine (ehkki mitte eksimuste kordamine) on osa eduka firma kultuurist. Tark organisatsioon ei karista n-ö arukate vigade eest – põhimõte „Läbikukkumine edasiliikumise nimel“ peaks olema organisatsiooni kultuuriliste väärtushinnangute üks osa.
Kui aga firma peadirektor ise tunneb ennast neurootilise petisena, siis on olukord keerulisem. Kui inimene on firmas kõige kõrgemal positsioonil, siis pole tal just kerge paluda abi nõuandjatelt või alluvatelt. Just selle pärast on paljudes edukates firmades olemas juhtimistreeningu programmid. Kui juhtimistreenerid märkavad kellegi juures pettuse-sündroomi märke, siis on neil võimalik kohe konstruktiivselt sekkuda. 15 aasta jooksul, mil ma olen Inseadis tippjuhtidele korraldatud seminare juhtinud, olen ma kuulnud neid sageli arutlemas samalaadsetest märkimisväärsetest kogemustest nii töös kui ka isiklikus elus. Kui inimene on valmis rääkima oma probleemidest, mille taga on neurootilise pettuse sündroom, ja võtab vastu oma kaastöötajate toetuse, avaldab see olulist positiivset mõju mitte ainult juhtidele enestele, vaid ka organisatsioonile.
***
Manfred F.R. Kets de Vries (manfred.kets-de-vries@insead.edu) juhatab Raoul de Vitry d’Avaucourt’i nimelist juhtimise arendamise õppetooli Inseadis Prantsusmaal ja Singapuris ja samuti on ta Inseadi Ülemaailmse Juhtimiskeskuse (Global Leadership Centre) direktor. Ta on praktiseeriv psühhoanalüütik, samuti on ta kirjutanud ja toimetanud rohkem kui 20 raamatut, mis käsitlevad juhtide ja organisatsioonide psühholoogiat, sealhulgas „Life and Death in the Executive Fast Lane“ (Jossey-Bass, 1995) ja „The Leadership Mystique“ (Financial Times/Prentice Hall, 2001).
Tõelised petised
Vastupidiselt neurootilistele petistele on tõelised petised ehtsad sulid ning tavaliselt meessoost. Toome siin näiteks Ferdinand Waldo Demara, kelle sulikarjäär leidis kiire lõpu 1951. aasta sügisel. Põhjus oli täiesti juhuslik: üks naine hakkas muretsema, kui oli lugenud ühte ajaleheartiklit. Seal räägiti nimelt ühest kirurgist Joseph Cyrist, kes viis Kanada Kuningliku Mereväe hävitaja tekil edukalt läbi erakorralise meditsiinilise operatsiooni ja patsient päästeti. Kuna selle naise arstist poeg kandis samuti nime Joseph Cyr, võttis naine temaga kohe ühendust. Poeg kinnitas emale, et kõik korras, ta töötab endiselt New Brunswickis ja pole vahepeal mereväkke astunud. Kummalisest nimede kokkusattumisest häirituna võttis doktor Cyr siiski ühendust politseiga, ja tänu sellele paljastatigi Demara ehk Joseph Cyr. Ametivõimudel ei võtnud kaua aega, et välja uurida, kes doktor Cyri nime all esineb. Tegelikult piirdus selle võltsdoktori meditsiiniline „väljaõpe“ vaid kahe nädalaga, kui ta töötas ühes Ameerika haiglas sanitarina. Laevaarsti abiga ning tänu mereväele eraldatud rohkete antibiootikumide ja tuimestite varule piisas sellest kogemusest, et praktiseeriva arsti rolli mängida. Õnneks ei kannatanud siiski Demara ebapiisava kvalifikatsiooni pärast patsientide tervis. Nad kõik jäid pärast määratud ravi ikkagi ellu.
Edasise juurdluse käigus selgus, et Demara on kogu elu kellegi teisena esinenud. Tema petturikarjäär algas kolm kümnendit tagasi ning selle aja jooksul oli ta mänginud paljude elualade esindajaid, näiteks oli ta olnud šerifiabi, vangivalvur, psühholoog, ülikooli õppejõud, Trappisti munk ja vähiuurija. Ometi tuleb ka sellise kameeleon-karjääri eest oma hinda maksta ja Demara lõpetas vanglas.
Ilmselt ei suutnud Demara välja mõelda, mida oma eluga peale hakata, ning lootuses end lõpuks leida, hakkas tasapisi teiste inimestena esinema. Isiklik kasu ei olnud tema jaoks peamine eesmärk. Huvitaval kombel oli ta märkimisväärselt osav ning tema kolleegid, kes ei osanud midagi kahtlustada, olid tehtud tööga rahul. Ta oli meister improviseerima ning oskas nii raamatutest kui ka jälgimise teel koguda kõik vajalikud teadmised.
Üldsus oli Demara „saavutustest“ lummatud. Kui ta Kanada Mereväest välja heideti, müüs ta oma loo ajakirjale Life ning see innustas kirjanik Robert Crichtonit kirjutama tema loo põhjal raamatu, millest hiljem tehti film „The Great Impostor“ (Suur pettur), kus peaosa mängib Tony Curtis. Crichton on öelnud, et kõige raskem oli välja uurida, mis motiveeris petist nii paljudes maskeraadides osalema. Demara on enda kohta öelnud: „Ma olen põlastusväärne inimene“, lisades, et ta tegi seda kõike „puhtalt kelmuse pärast“ . Ometi väitis Demara ka seda, et ta teod teenisid lõppkokkuvõttes üllast eesmärki. Nimelt arvas ta, et see maskeraad muutis organisatsioonid valvsamaks oma salajaste andmete suhtes ning seeläbi on inimeste privaatsus paremini kaitstud.
Naised ja pettuse fenomen
Naised, kes töötavad kõrgetel positsioonidel, satuvad sageli töös konflikti kodunt kaasa saadud arusaamisega soorollidest. Nad tunnevad tihti, et petavad nii ennast kui ka teisi. Ühiskonnas juurdunud soorollide taustal sisendatakse naistele sageli, et nad sobivad kõige paremini kas meditsiiniõdedeks või sekretärideks, ning naised, kes on nendest ootustest kõrgemale jõudnud, tunnevadki ennast nii petistena.
Kui naised jõuavad oma elus kriitilisse punkti, kus tuleb valida abielu, töö ja laste vahel, võib sisemine segadus areneda neurootilise pettuse sündroomiks. Sellised otsused on eriti rasked nendele naistele, kelle ema on olnud just niisugune, nagu traditsioonilised soorollid ette näevad. Teadlikult või mitte, kuid naised kalduvad sageli enda valitud rolli võrdlema selle rolliga, mida nende ema mängis. Kuna paljud naised otsustavad koduse eluviisi asemel pühenduda karjäärile, tunnevad nad sageli, et on halvad emad ja abikaasad.
Naiste ebakindlusele aitab kaasa ka fakt, et karjäärinaised töötavad sageli keskkonnas, kus valitsevad mehed, ning tänu sellele ei ole nad ise ainsad, kes edu korral pettust kahtlustavad. Paljud meekolleegid, kes neile konkurentsi pakuvad, eeldavad, et naiste edu põhjuseks pole mitte nende andekus või oskused, vaid lihtsalt juhus või sugudevahelist diskrimineerimist välistav poliitika. Kuigi vähesed mehed ütlevad sellise arvamuse otse välja, võivad meeskolleegide peened vihjed siiski naisi hirmutada, et nende edu ei kesta kaua. Seetõttu ei teagi paljud andekad naised, millised on nende tegelikud võimed. Ja isegi kui nad on oma andest teadlikud, siis nad püüavad pigem erinevalt meestest seda varjata ning näitavad ennast rumalamana, kui nad tegelikult on, sest nii on kergem kõikuva eneseusuga hakkama saada.
Allikas siin!
No comments:
Post a Comment