Kes mõtles välja stressi?

Esimest korda kasutas sõna stress inimese seisundi nimetamisel Hans Selye (1907–1982). Stress märgib ka rõhku, pinget, survet.

Siin on rida Selye seisukohti, mis avaldati 1936 ajakirjas Natures.

* Vahetult pärast mõjurit – põletus, ülejahtumine, valušokk, kiiritus – toimuvad organismis lisaks ootuspärastele häiretele ka mõned spetsiifilised muutused, millel ei ole otsest seost mõjuriga. Siit ka stressi määratlus: see on kaitsereaktsioon vigastusele ja selle olemus seisneb sisemiste ressursside mobilisatsioonis raskuste ületamisel.

* See, mis meid tapab, pole stress – see on meie vastus stressorile. Stress on märk sellest, et on vaja kohaneda, muuta keskkonda või midagi iseendas.

* Psühholoogiline stress tekib siis, kui inimene hindab olukorda ähvardavaks ja tajub, tal pole jõudu sellega toime tulla.

Kas inimesed on ise süüdi oma stressis?

Stressi abil iseloomustame tavaliselt oma eksimusi ja ebaadekvaatset käitumist raskuste puhul, samuti teravaid emotsionaalseid reaktsioone ning sellele järgnevat väsimuse tunnet ja haigusi.

Kaasaegsed stressiuurijad on välja toonud kolm aspekti:

1. Stress kui situatsioon, olukord või riskifaktorid, mis nõuavad inimeselt lisapingutusi ja muudatusi.

2. Stress kui olek, mis sisaldab endas rea spetsiifilisi füsioloogilisi ja psühholoogilisi ilminguid.

3. Stress kui teravate elamuste negatiivsed tulemid, mis rikuvad inimese tervist.

Mis on stress?

Siiski segab selle mõiste mitmepalgelisus nägemast seda, mis seisab stressi taga.

Stress võimaldab inimesel täisvereliselt tegutseda ja areneda. See tähendab, et inimesel tekib pingeseisund, millest ta tahab vabaneda. Tal on halb olla. Selleks hakkab ta midagi tegema-muutma-parandama. Ta ei ole ise oma stressis süüdi – see on organismi normaalne reaktsioon muutunud olukorras. See, kuidas inimesed stressi põhjustavaid olukordi lahendavad, on väga erinev. See, kes ainult ahhetab ja ohhetab, kui raske tal on ja mis saab, ei tee tegelikult midagi. Ta lisab stressi tekitavale olukorrale jõudu juurde. Selle asemel võiks küsida endalt:”Mis ma nüüd teha saan?” Probleem ei ole mitte stress ise, vaid sellega toimetulek.

Stressi tunnused:

Mis meie organismis tegelikult stressi mõjul toimub? Siin on loetletud põhilised bioloogilis-biokeemilised muutused:

1. Neerupealiste koore suureneb ja verre paisatakse adrenaliini ja noradrenaliini. See omakorda põhjustab:* südame kokkutõmmete sagenemist,

* veresoonte toonuse tõusu,

* lihastoonuse tõusu,

* hingamise tugevnemist, mis rikastab verd hapniku ja glükoosiga.

Seega tõuseb automaatselt keerulistes situatsioonides valmidus kas joosta, kakelda, seista, kaitsta jne.

2. Mao ja soolestiku sisesekretsioon väheneb.

3. Lümfisõlmed ja harknääre tõmbuvad kokku.Need aitavad säilitad immuunsust, ehkki ei saa väita, et stressiolukorras see järsult langeb. Vastupidi: immuunsüsteemi aktiivsus tõuseb esimestel ohule reageerimise etappidel. Pikemaajaliselt see aga ei toimi.

Esimene etapp – alarmreaktsioon või ärevuse staadium

See on hetk, mil organism põrkub stressoriga. Reaktsioonid sünnivad silmapilkselt ja inimene on eriliselt valmis uutes oludes tegutsemiseks. Toimuva iseloom ei pruugi selge olla ja tööle hakkab looduse poolt antud kaitsemehhanism: võitlus või põgenemine, mis nõuab eelkõige võimsat energiapuhangut. Lühikese aja pärast see katkeb.

Kui stressifaktori intensiivsus on väga suur, võib see viia šokini või on letaalse kuluga. Järgneb tormiline neurohormonaalne ja vegetatiivne aktiivsus, kaasnevad tugevad emotsionaalsed reaktsioonid (kurk kuivab, hingamine sageneb, süda peksleb).

Esmased stressireaktsioonid lähevad kõrgendatud erutuseks (viha, raev, erutus, muretsemine).

Teine etapp – püsiv vastupanu stressile

See väljendub kohanemisressursside määra järsus tõusus. Aktiviseeruvad mälu, tähelepanu ja mõtlemisprotsessid, mis aitavad meil leida tee raskuste ületamiseks ja käitumise ümberkorraldamiseks. Oma olemuselt on see etapp eustress ehk produktiivse pinge staadium.

Kui väljapääs keerulisest olukorrast on leitud, siis stressi areng katkeb ja organism läheb normaalsele režiimile. Ent tihti ei leita olukorrale positiivset lahendust.

Uue taktika ja käitumise otsimine venib ning sel juhul areneb distress, mida tavateadvuses seostataksegi stressiga. Seda perioodi iseloomustab korrapäratu ja organiseerimatu käitumine, juhuslikud eksimused, õigustamata risk jne. Just selles seisundis pöörduvad inimesed abi saamiseks teiste poole.

Kolmas etapp – tõsised bioloogilised ja psühholoogilised  häired

See etapp toob kaasa stressihaigused. Samuti puudutab see sügavaid isiksuslikke protsesse, mis reguleerivad inimese käitumist. Tulemuseks on sellised piiriseisundid nagu depressioon, foobiad, ärevus. Hiljem võivad need üle kasvada rasketeks psüühilisteks häireteks.

Stressihaigused

Meie organism toimib stressiperioodil nagu ümberpiiratud kindlus, mille kaitsmiseks on mängu pandud kõik ressursid. Kuid need ressursid pole lõputud, seega on kaks võimalust:

1) vaenlane võidetakse ja piiramine lõpeb;

2) antakse alla, sest lõputult ei saa ennast kaitsta.

Viimasel juhul tekivadki stressihaigused:

1. Südame- ja veresoonkonnahaigused, hingamisorganite haigused (isheemia, infarktid, hüpertoonia, astma).

2. Kaksteist-sõrmiksoole ja maohaavandid, koliit, gastriit. Neid seostatakse küll vale toitumisega, kuid see pole alati õige: sageli on need pikkade või korduvate traumaatiliste üleelamiste tulemused (probleemsed suhted, kaotused jt).

3. Kilpnäärme liig- või alatalitsusega seotud  haigused ja ainevahetuse häired.

Muutused immuunsüsteemitöös viivad onkoloogiliste haiguste ja allergiateni ning alandavad vastupanuvõimet infektsioonidele.

Kehahaigused on tegelikult vaid väike osa nendest haigustest, milleni stress viib.

Psüühilise tervisprobleemidena tekivad hingelise stressi haigused: neuroosid, psühhootilised ja psühhosomaatilised reaktsioonid, psühhosomaatilised häired, samuti kohanemisvõimetusega seotud igapäevase käitumise vormid: alkoholism, narkomaania, hälbiv  käitumine.

Mis kasu on stressist?

Haigused ja muutunud käitumine sunnib mõtlema, et stress on alati paha. Tegelikult on see looduse poolt antud mehhanism, et mobiliseerida oma sisemisi ressursse raskuste ületamiseks. Muidu ei jääks meie muutuvas maailmas ükski elusolend ellu.

Ellujäämiseks tuleb ületada takistusi ja saavutada püstitatud eesmärke, mis  eeldab eelkõige pidevat valmidust oma käitumist vajadusel ümber korraldada.

Stress tekitab teatud füsioloogilise reageeringu kehas, mida võib käsitleda kolmeetapilise kohanemisena: häire, vastupanu ja kurnatus.

Esimene etapp: kõrgendatud erutus: viha, raev, muretsemine, luuakse kaitsejõud.

Teine etapp: püsiv vastupanu stressile. Kui seda raskust ei ületata, minnakse üle järgmisesse etappi.

Kolmas etapp: tekivad tõsised bioloogilised ja psühholoogilised  häired ning stressihaigused. Tekivad ka sügavad isiksuslikud protsessid, mis reguleerivad inimese käitumist. Tulemuseks on piiriseisundid: depressioon, foobiad, ärevus.

Mida on vaja teada, et stressiga toime tulla?

Agressiivse olukorraga toimetulekuks võtab organism kõigepealt kokku oma psühholoogilised ressursid. Elu jooksul töötatakse välja teatud kogum lähenemisi, mis võimaldavad raske situatsiooniga hakkama saada. Mida rohkem lähenemisi on, seda paremini on inimene kohanenud. Bioloogiline baasmehhanism instinkti tasandil ütleb meile, et tuleb joosta, peituda, võidelda. Samuti on meid varustanud emotsionaalse reageerimise võimega: naer, pisarad, viha.

Kui me emotsiooni alla surume, tekivad tõsised psüühika häired.

Kaasaegses psühholoogias on levinud ingliskeelne mõiste coping – see on oskus hakkama saada raske situatsiooniga. Vahel võib see olla destruktiivne, näiteks kui inimene läheb tumma kaitsesse: ei, seda ei toimunud; ei, see ei saa nii olla. Sagedamini märgib see mõiste aga positiivset tegevust: kriisisituatsiooni ületamist ja edukat lahendamist.

Stressi ületamise strateegiad on järgmised:

* oskus väljendada emotsioone,

* situatsiooni ümberhindamine, teise sündmustepildi ehitamine, nt: ma ei saanud eksamil viit – sain kolme ja see on ka rahuldav. * kindel tegevus, mis võimaldab muuta ümberhindamisele mittealluvat situatsiooni, kui pisarad mure puhul ei aita (muuta olukorda).

Stress katkeb, kui inimene hindab, et asjaolud pole enam ohtlikud, keerulised või uued. Selleks et olukord laheneks ja stress katkeks, tuleb selgeks teha kaks asja: kuidas inimene tajub probleemi ja millised on selle lahendamise teed.

1. Esiteks tuleb adekvaatselt analüüsida ja mõtestada asjaolusid.

2. Teiseks tuleb laiendada võimalusi, nii et inimene saaks öelda: ma tean, kuidas selle probleemiga hakkama saada.Inimesed ei suuda tihti aastate kaupa väljuda korduvatest stressisituatsioonidest. Kuid mitte sellepärast, et need oleksid põhimõtteliselt lahendamatud, vaid seetõttu, et nad ise ei oska olukorda õigesti hinnata ning õiget ja võimalikult valutut lahendust leida.

Kui stress koguneb, viivad lahendamatud konfliktid isiksuse täielikule muundumisele.

Stressi ületamise strateegiad võimaldavad väljuda tavalise käitumise raamidest: inimene leiab uued võimalused probleemide lahendamiseks; ta teeb midagi sellist, mis varem näis võimatu või ei tulnud lihtsalt pähe.

Stressisituatsiooni analüüs

Stress on mitmetahuline nähtus. Selleks et kirjeldada objektiivset situatsiooni, mõista inimese subjektiivset suhtumist sellesse ning selgitada välja probleemid, on vaja analüüsi. Psühholoogias ei tunta praegu ühtegi üldtunnustatud stressianalüüsi skeemi.

Kuid on olemas kolm põhimudelit, mis võimaldavad laias laastus kirjeldada ja analüüsida stressisituatsiooni ja anda mõningaid soovitusi.

Esimene mudel: tasakaalustatud vastasmõju

See on isiksuse ja keskkonna vastastikuse mõju mudel, mis aitab vaadelda välist olukorda ja nõudmisi, mida see inimesele esitab. Samuti võib selle abil selgitada inimese võimalusi antud olukorras ja samuti negatiivseid tulemusi, milleni viib stress: füüsilise ja psüühilise tervisehäires, käitumise muutumine, võimetus täisvereliselt töötada jne.

Teine mudel: endas toimuvate protsesside ahelanalüüs alates olukorra tajumisest ja keskkonna nõudmisest kuni subjektiivse hinnanguni ning stressi ületamise vahendite leidmiseni. See peegeldub viisis, mille inimene valis tekkinud probleemi lahendamiseks ja selle edukuse määramiseks.

Kolmas mudel: stressiilmingute süstemaatine analüüs. Siin tegeletakse teravate ja krooniliste seisundite parandamisega.

Kõiki mudeleid kasutades võib spetsialist panna diagnoosi, määrata, missugune stressivorm  inimest vaevab, ja anda kvalifitseeritud abi.

Stressiga toimetulek

Stressist saab rääkida kui:

* organismi märguandest ülekoormuse kohta,

* erutus(valmisoleku)seisundist uudse ja/või pingutust nõudva olukorra puhul.

Stress on kõige suurem nendel inimestel, kes tunnevad ebakindlust selles suhtes, kas nad võidavad või kaotavad, ning madalaim nendel, kes on kindlad, et nad võidavad või kaotavad.  Stressi tekkimisel on oluline ka tulemuse olulisus. Kui kaotus või võit hinnatakse ebaoluliseks, siis stressi ei teki.

Toimetulekuks on kaks lähenemisviisi: protsessipõhine ja isiksusepõhine.Toimetulekus mängivad peale stressiolukorra oma osa ka toimetuleku ressursid. Need on:

• isiksuslikud,

• hoiakulised,

• tunnetuslikud e kognitiivsed.

See kõik moodustab toimetuleku psühholoogilise tausta (nt sotsiaalne toetus, optimism, madal neurootilisus, endast lugupidamine jms).

Probleemikeskne toimetulekuviis tähendab, et inimene paneb käiku sellised hakkamasaamise vahendid nagu planeerimine, lahendusvariantide loomine, info otsimine, otsene probleemilahendus, aktiivne tegutsemine. Uurimused on näidanud, et probleemile suunatud toimetulekuviis annab edukaid tulemusi.

Emotsioonikeskne toimetulekuviis on suunatud olukorra muutmise asemel

oma hinnangute muutmisele. See tähendab, et me keskendume hingeseisundite

muutmisele: põgeneme, väldime, süüdistame ennast, unistame, elame välja oma emotsioone jne. Lohutuse otsimine alkoholist ja narkootilistest ainetest liigitatakse ka emotsioonikesksete toimetulekuviiside hulka.

Vältiv toimetulekustiil hõlmab kahte käitumisstrateegiat:

* tunnetuslikke manöövreid, millega püütakse ära hoida ähvardavate mõtete

tungimist teadvusse (tumm kaitse: seda ei toimunud),

* püüe käitumuslikult eemalduda stressisituatsioonist.

Veel kord stressi kasust

Stress pole iseenesest paha asi ega ka haigus. Äärmuslikes ilmingutes võib see küll haigusteni viia, nii nagu kõrge temperatuur on põletikulise protsessi tulemuseks ja signaaliks, et organism sellega võitleb.

Stressi tuleb võtta kui olulist kohanemismehhanismi, mis võimaldab inimesel, kes satub ebasoodsatesse olukordadesse, ennast kokku võtta ja sellest kuidagi välja tulla. Ilma selleta oleks juba esimene takistus organismile hukatuslik.

Ükski elusolend ei saa läbi ilma stressita, olgu ta sipelgas või puu. Me puutume tegelikult iga päeva kokku väikeste stressidega, mis sunnivad lahendama olulisi probleeme (tööle hiljaksjäämine; paduvihm ja vihmavari kodus jne).

Meie iseloom karastub, me õpime pisiasjadele rahulikumalt reageerima, kainelt hindama probleeme, plaanipäraselt neid lahendama, looma suhteid inimestega ja lõpptulemusena säilitama oma sisemist ruumi.

Tihti kohtame inimesi, kes ei püüagi vältida stressi, vaid tormavad neile vastu, otsides uusi muljeid ja elamusi ning joobudes adrenaliini keemisest veres. Nad vallutavad mägesid, laskuvad ookeani põhja, satuvad ohtlikesse seiklustesse ja mängivad hasartmänge. Ka kirg õudus- ja märulifilmide vastu pole midagi muud kui tõmme ohutu stressi suunas: kired keevad, kuid ainult ekraanil. Sel moel muutub stress sageli vajaduseks.

Iga elatud elu on väikeste stressisituatsioonide jada. Mõnes neist on ka midagi meeldivat, teised mööduvad peaaegu märkamatult, kolmandad jätavad negatiivse jälje.Väljapääsmatuid olukordi ei ole: elu annab alati võimaluse ebameeldivustega hakkamasaamiseks, tuleb ainult see võimalus üles leida. Meie eksistentsi juurde kuuluvad väikesed ja suured raskused ning meie jõud koguneb vastavalt sellele, kuidas me leiame teid nende ületamiseks.  Ja kui äkki avastame, et meil puudub tegutsema panev seesmine pinge, siis me oleme surnud.

Allikas, siin.